Lineaarse liikumissüsteemi kavandamisel on inseneridel kaks lineaarset juhikrõngast või profiilrehvi retsirkuleerivat valikut. Vale sirgel liikumisanduri valimine võib olla kulukas viga, mille tulemuseks on disaini või struktuurimuutused, masina vähene jõudlus või suuremad kulud suuremahuliste komponentidega. Kuigi mõlemad ümmargused võllid ja profileeritud rööpad võivad osutuda sobivateks võimalusteks enamikes rakendustes, on tavaliselt mõned kriteeriumid, mis määravad, milline tehnoloogia on sobivam.
Ümarate võllide juhendid leiutasid 1940. aastatel ja neid on alates nende loomisest edukalt rakendatud peaaegu igas tööstuses. Kuid nende jäikuse piirangud sunnivad täppisinstrumentide tootjad, näiteks tööpingid, töötama masinatega või ristvrullidega, et saavutada vajalik koormusvõime ja täpsus. Profiilidega raudteeliinide kasutuselevõtt 1970. aastatel pakkus vähem kulukat ja vähem aeganõudvat alternatiivi, pakkudes suhteliselt kompaktset ümbrist suure koormatavuse ja suure jäikusega. Kuid disainerite jaoks ei olnud ümmarguste võllide kasutamise aja otsus selgesti mõistetav, kuna profiilraamide juhikud sobisid paljudeks ümmarguste võllide provintside jaoks mõeldud rakendustega. Selle tulemusena olid otsused ja mõnikord veel põhinevad antud tehnoloogiaga varem toimunud õnnestumised (või ebaõnnestumised). Õnneks on olemas mõned peamised jõudluskriteeriumid, mis võivad suunata valikut ümarate šahtide ja profileeritud rööbaste vahel ning teha ettekujutused esialgsest valimist.